Kalamaimud

Valgeamuur on taimetoiduline kala, kes kasvab aastas 10-20 cm ja võtab kaalus juurde 500-900 g. Eesti oludes on isendid kasvanud kuni meetripikkuseks ja 25 kg raskuseks. Valgeamuur sööb peaaegu eranditult ja suures koguses veetaimi. On arvutatud, et päevas sööb ta kaaluliselt umbes kolm korda rohkem taimi, kui ise kaalub.

Valgeamuuri söömapiirkonda on kerge leida hanede väljaheidet meenutavate poolseedunud ekskrementide järgi, mis massiliselt veepinnal ujuvad. Peale veetaimede sööb valgeamuur veel maismaalt niidetud heina ja seda ka kuivatatult. Eriti valiv valgeamuur toidu suhtes ei ole.

Nooremana sööb ta palju niitvetikaid, kala vanemas eas selle toidu osatähtsus langeb. Piisava asustustiheduse korral on see liik võimeline 1–2 aasta jooksul veekogus kogu taimestiku hävitama.

Valgeamuur on kohastunud taluma suurt temperatuurivahemikku (0–38°C), samuti tunneb ta end hästi riimvees (soolsus kuni 10%) ja talub hapnikusisalduse langust kuni 0,5 mg/l.

Karpkala ja sasaani all mõeldakse tegelikult ühte ja sedasama kala, kuid sasaan elab looduselt vabalt, karpkala on aga tema kultuurvorm, keda inimene on kasvatanud juba aastaid. Eestisse toodi karpkala 1893. aastal ning praegu kasvatatakse teda mitmetes kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud ka paljudesse järvedesse.

Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Ta on mugav kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Nimelt on ta suhteliselt vähenõudlik vee hapnikusisalduse tõttu, elades hästi üle ka ajutise hapnikupuuduse. Samuti pole vaja palju vaeva näha tema toitmisega: karpkala sööb põhimõtteliselt kõike, nii taimset kui loomset toitu. Sasaanid toituvad peamiselt vee-selgrootutest, keda nad veekogude põhjamudast otsivad. Tiigikarpkaladele antakse lisaks loomsele toidule taimekasvatussaadustest valmistatud kunstlikku sööta. Suuremad sasaanid võivad toituda ka kaladest.

Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid, kus kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb rikkalikult toiduks sobivaid põhjaloomakesi. Karpkala talub hästi ka riimvett. Talve veedavad karbid talveunes veekogu põhjalähedastes kihtides. Majandites on talitiigid sügavad (2,5…3 m) ja kõva põhjaga, et ka paksu jääkaane all oleks vajalikul hulgal vett.

Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3…4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4…7 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja mardikavastsetest. Karpkalad saavad suguküpseks 4…6 aasta vanusena.

Praegu on karpkala tähtsaim soojaveelises tiigimajanduses kasvatatav kala oma kiire kasvu ja maitsva liha tõttu. Looduskaitse alla ei kuulu.

Linask on paks ja ümar kala, kelle keha katab tugev ja läbipaistev limane marrasknahk. Värvus sõltub rohkem elupaigast, kuid tavaliselt on ta selg tõmmu-oliivroheline ja metalse läikega, küljed aga kollakasrohelised. Linaski kehapikkus on enamasti 15...30 cm ja kehamass 0,1...1 kg.

Ta on levinud kõikjal Eestis. Linaski koduks on mudase põhjaga, taimestikurikkad ja soojad järved, kus ta liigub põhiliselt põhjalähedastes mudastes veekihtides. Mõnikord on teda leitud ka riimveelisest rannikumerest. Ta on väga vähenõudlik kala, kes talub hästi hapnikuvaest ja haput vett. Südasuvel, kui veekogusid võib ähvardada ülekuumenemine ja ärakuivamine, langeb linask suveunne. Ta poeb sügavale mutta, kattub paksu limakihiga ja jääb paremate aegade ootele.

Linask on väga vastupidav. Arvatakse, et linask suudab söömata vastu pidada kuni 8 kuud. On tehtud katseid, kus linask pidas veest välja võetuna ja märja sambla sisse mähituna vastu 46 tundi. Temperatuuril 8°C jääb linask juba talveunne.

Linaski toidusedelisse kuuluvad peamiselt selgrootud loomad: surusääsklaste vastsed, kirpvähid ja limused, kuid ta võib neelata ka kalamarja, vastseid ja väikesi kalu.

Linask koeb keset suve mai lõpust kuni augustini, kui vesi on maksimaalselt soe. Kudemispaik asub kalda lähedal ning on tuulte eest kõrgema taimestikuga hästi varjatud. Mari koetakse veetaimedele ning see areneb 3...6 päeva kuni vastsete koorumiseni. Algul on vastsed liikumatud ja elavad taimedel rippudes, kuid paari nädala pärast hakkavad iseseisvalt toituma. Suguküpseks saab linask 4...5 aasta vanuselt ja ta eluiga ulatub umbes 10 aastani.

Linask on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu, kuid kahjuks on tal nõrk tervis ning ta on väga vastuvõtlik lõpuseparasiitidele ja lõpusemädanikule. Linaskit kasvatatakse ka kunstlikult, tavaliselt lisakalana karbitiikides.

Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel.

Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi.

Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees. Kudemisrühmad pole püsivad, vaid liiguvad pidevalt ühest kohast teise kattes tunnis mitusada meetrit. Isashaugid löövad kudemise ajal sabaga tugevalt laksu, mis on kuulda kuni 100 m kaugusele. Mari koetakse eelmise aasta surnud taimestikule. Vastsed kooruvad olenevalt veetemperatuurist 10...25 päeva pärast. Maimud toituvad alguses selgrootutest, kuid juba oma esimese suve lõpuks lähevad üle röövtoidule.

Haug on meie sisevete tähtsamaid püügikalu, ta liha on rasvavaene ja sobib hästi dieettoiduks. Hauge on kasvatatud ka tiikides ning ta marja inkubeeritakse ka kunstlikult. Looduskaitse alla ei kuulu.

Säinas on 36…48 cm pikkune kala mustjasrohelise selja, hõbedaste külgede ja valge kõhuga. Säinas võib elutseda mitmekesistes tingimustes: aeglase vooluga jõgedes ja nendega seotud järvedes, aga ka nõrga soolsusega merelahtedes.

Ta on levinud Eesti rannikumeres kõikjal, kuigi paljudes kohtades vaid üksikutena. Rohkem on säinast Suure Emajõega seotud järvedes, Peipsis ja Võrtsjärves. Üldiselt meeldivad talle aeglase vooluga jõed ja järved ning ta on suhteliselt paikne kala, kes ei soorita ulatuslikke rändeid. Säinas on kivilembese ja taimelembese kala vahepealne, kuid võimaluse korral näib ta siiski eelistavat kõva põhja.

Säina toidulaud on omapärane - esikohal on limused (lamekarp, rannakarp, vesitigu ja vesiking) ja kirpvähilised. Suured säinad võivad mõnikord olla ka röövtoidulised, tarvitades peamiselt luukaritsat.

Kudemise ajal muutub säinas ilusaks: keha omandab metalse värvuse, lõpusekaaned ja pea tunduvad kuldsetena ja uimed värvuvad erepunaseks. Kudemine algab varsti peale jääminekut aprillis-mais ning toimub tavaliselt kohe pärast haugi kudemist. Koelmud paiknevad madalas, tavaliselt alla 1 m sügavuses vees. Koetud ja viljastatud mari areneb kividel või eelmise aasta veetaimedel. Vastsed kooruvad keskmiselt 17. päeval. Vastne kleepub alguses taimedele, kuid alustab juba õige pea aktiivset ujumist. Säinas saab suguküpseks 4…5 aasta vanusena. Ta elab keskmiselt 9…10 aasta vanuseks, kuid on leitud ka 15 aastaseid eakaid isendeid.

Säinas on hinnatud kiire kasvu tõttu, kuid süües on ta suhteliselt luine. Üksikutesse meie veekogudess on säinaid ka asustatud. Veekogudes väärib säinas tähelepanu kui limustevarude kasutaja. Looduskaitse alla ei kuulu.

Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm.

Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul.

Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt.

Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu.

Tuur on arengulooliselt iidne kala, millest annab tunnistust ka ta ebaharilik välimus. Esmapilgul meenutab ta natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav. Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti teistsugune - sabauime ülemine hõlm on alumisest märgatavalt suurem. Tuur kuulub vaieldamatult meie kalahiiglaste hulka. Suurima Eestist tabatud tuura pikkus oli 290 cm ja kaal 128 kg.

Ehkki tuur asustab tervet Atlandi ookeani ning sellega piirnevaid meresid: kogu Euroopa rannikut, Läänemerd, Vahemerd ja Musta merd ning Põhja-Ameerika idarannikut, on ta väga haruldaseks muutunud. Ta on erakliku loomuga, veetes oma elu merevee põhjalähedastes kihtides. Tuura hiilgeajad jäävad kaugesse minevikku ning praeguseks on teda säilinud alla 100 isendi. Arvatakse, et tuur sureb välja siis, kui surevad viimased isendid, sest maailmameres ringi hulkuva mõnekümne tuura omavahelise kohtumise tõenäosus on kaduvväike. Pärast 26-aastast vaheaega sattus 1996. a. suvel Muhumaa kalurite võrku 2,7 m pikkune 140 kg raskune tuur.

Tuur on siirdekala, see tähendab, et ta elab peamiselt meres, kuid kudemiseks siirdub jõgedesse. Eestis paiknesid tuura koelmud enamasti Narva jões. Tuur rändab jõgedesse juba lumesulamisajal, kuigi kudemine toimub juunis-juulis. Koelmud asuvad vähemalt 2 m sügavuses vees, kus on kiire vool ja kõva põhi. Vastsed kooruvad juba 3...6 päeva pärast ning on värvuselt mustad, meenutades konnakulleseid. 7...8 cm pikkuselt on väikestel tuuradel juba samasugune luuline rüü nagu suurtelgi. Tuur saab hilja suguküpseks - alles 15.-17. eluaastal ning ta eluiga võib küündida enam kui 35 aastani.

On huvitav, et vaatamata oma hiiglaslikule kasvule ja röövellikule välimusele, pole tuur röövkala. Veelgi enam, täiskasvanuna puuduvad tal isegi hambad. Seetõttu on ta sunnitud toitu veepõhjast välja tuhnima, leides sealt rannakarpe, ussikesi ja kirpvähilisi. Lisaks selgrootutele, tarvitab tuur ka põhjalähedasi kalu. Olgugi, et tuur on suurt kasvu, käitub ta püünistes väga abitult ning ei oska oma jõuvarusid kuidagi rakendada.

Tuurale on hävitavalt mõjunud tööstuse areng, sellega kaasaskäiv vete reostatus, samuti kudemispaikade hävimine jõgede tõkestamisel tammidega ning arutult suur väljapüük. Liigi päästmiseks kasvatatakse tuurasid ka kasvandustes. Tuur on hinnatud oma maitsva liha ja delikatessiks peetava marja - musta kaaviari tõttu. Praegu on ta püük kõikjal keelatud ning ta kuulub looduskaitse alla.

Pakslaup asustab Ida-Aasia (Amuurist kuni Lõuna-Hiinani) jõgesid. Ta on aklimatiseerunud Tais. NSV Liidus esineb pakslaup ka veehoidlates, Kubani limaanides ning Araali vesikonnas.

Pakslaup on rea morfoloogiliste iseärasustega kohastunud toituma fütoplanktonist. Tema lõpuseaparaat kujutab enesest tõelist planktonivõrku.

Kevadel toitub pakslaup peamiselt detriidist, suvel, vee õitsemise ajal fütoplanktonist.

Pakslauba huvitavaks iseärasuseks on see, et ta müra või kolina peale hüppab veest välja.
Pakslaubad hüppavad veest välja küllalt kõrgele, 2,5-3,5 m ja on sel moel korduvalt kukkunud laevalaele.

Pakslaup on väärtuslik taimtoiduline kala. Ta kasvab kuni meetri pikkuseks ja 16 kg raskuseks. Hiinas kasvatatakse teda juba ammu (üle 2000 aasta) tiikides.

Suurimaks pikkuseks FishBases on toodud 105 cm, suurimaks kaaluks 50 kg.
Pakslaupade tavapikkus on alla 20 cm.

Dekoratiivkarpkala e. Nishikigoi on ilueesmärgil peetavate kalade seas kõige popularsem mageveekala maailmas.
Nishikigoi kuulub kodustatud karpkala (lad: Cyprinus carpio) liiki. Nimi pärineb jaapanikeelsest sõnast 錦 “Nishiki” ning sõna kasutatakse rikkalike dekoratsioonidega kanga kirjeldamiseks. 錦 “Goior Koi” on jaapanikeelne nimetus karpkalale seega kombineerituna 錦鯉 “Nishikigoi”. Seoses Nishikigoi ülemaailmse populaarsusega kasutatakse rahvusvaheliselt keelepärasemat ja lihtsustatud nimetust koi. Koi on algselt iidses Hiinas aretatud tavalisest karpkalast ning hiljem levinud üle Korea ja Jaapani ning on endiselt seal populaarsed kuna need kaunid kalad sümboliseerivad armastust ja sõprust. Koikalad on väga intelligentsed, kuulekad, sõbralikud ja sotsiaalsed kalad. Koid suhtlevad ka inimesega, oma inimesega. Oma inimese tunnevad nad ära juba kaugelt ja õpivad ära asjaolud ning seosed, mis neile kõhutäit ennustavad. Samuti oskavad nad anda märku oma tühjast kõhust ning väga lühikese ajaga harjuvad kalad käestsöötmisega. Aastatega õpivad nad tundma oma inimestest toitjaid (välimuse, hääle ja sammude järgi). Nad õpivad eristama inimeste kõnnakul tekkivat heli ja teavad täpselt kas tulemas on oma või võõras inimene. Peremehel lasevad kalad end sügada ja silitada ning on sedavõrd usaldavad, et lasevad ennast isegi veest välja tõsta ja ootavad kannatlikult kuni nad vette tagasi saavad. Aastatepikkune kasvatamiskogemus on näidanud ka seda, et iga võõra inimese juurde kalad ei krooli, isegi kui viimastel juhtub midagi isuäratavat näppude vahel olema.

Säinas on valdavalt paikse eluviisiga. Ulatuslikumaid ja karjalisi rändeid võtab ta ette tavaliselt vaid kudeperoodil. Siis liiguvad suured säinakarjad võimaluse korral jõgedes ja merelõugastes paiknevatele koelmutele. Väinameres ja saarte rannikumeres elavad säinad koevad edukalt ka riimvees. Nii peetakse Väinamere üheks tähtsamaks säinaste koelmualaks Kasari jõe kõrval Haapsalu-Tagalahte ja Saunja lahte. Saaremaa lõunaranniku riimvetes elavate säinaste suurimaks ja produktiivseimaks kudealaks on Nasva jõgi koos Mullutu ja Suurlahega. Kevadisel kudeajal võib säina ränne Nasva jões olla kohati nii arvukas, et seda võib jälgida lausa kaldalt. Karja juhtkalad ujuvad nii pinna lähedal, et nende seljad lõikavad jõevett. Eesti põhjaranniku merelahtedes leidub säinast suhteliselt vähe ning seetõttu ei toimu ka siinsetesse jõgedesse eriti arvukaid kuderändeid. Magevetes elavad säinad võtavad samuti soo jätkamiseks ette rändeid vooluvette. Need on aga märksa väiksema ulatusega. Nii koeb Võrtsjärve säinas Väikese Emajõe luhtadele ja Peipsi säinas reeglina Kalli ja Koosa järvede sissevooludel ning Narva jõe ülemjooksul.
meres elavad säinad kogunevad hilissuvel veelkord suurtesse parvedesse. Siis võetakse ette sageli üpris pikki toitumisretki, et madalates soojades merelahtedes ennast seal ohtralt leiduvate merekarpidega talvitumiseelselt nuumata.
Säinas on suhteliselt pikaealine kala. Meres elades saavutab ta suguküpsuse alles 7-8 aastaselt, üksikud isased ka 6 aastastena. Erinevates mageveekogudes saabub suguküpsus erinevalt. Nii saavutab Võrtsjärve säinas suguküpsuse 5-7 aasta vanuselt, Peipsis aga juba 4-5 aastaselt. Sugupoolte arvuline vahekord on säina-populatsioonis, kuigi mitte oluliselt, kallutatud emaste kasuks.